2013


Kasepää ja Mustvee pered avastasid Peipsimaad. Perepäeva päevik

Eeva Kirsipuu, Peipsi Koostöö Keskuse liige ja perepäeva vabatahtlik

2013. a. suvel hakkame koguma annetusi perepäeva läbiviimiseks. Meil oli juba tükk aega olnud soov kinkida Mustvee ja Kasepää peredele üks elamuslik päev nendes kohtades, mis on geograafiliselt küll lähedal, kuid tegelikkuses sinna koos perega ikkagi ei jõuta. Panime üleskutse oma Peipsi Koostöö Keskuse kodulehele ja levitasime seda siin-seal e-kirjade abil. Põlvamaa Ökofestivalil kogusime annetusi osavusmängu abil. Kokku laekus meile transpordi, toitlustuse ning vaatamisväärsuste ja töötubade jaoks 574 eurot. See oligi orienteeruvalt see summa, mis meil päeva korraldamiseks vaja. Lisaks veel vabatahtlik töö.

Reede, 3.jaanuari õhtu
Järgmisel päeval, laupäeval toimub perepäev. Oleme kutsunud Mustveest ja Kasepäält neid peresid, kes omal käel väljasõite teevad harva. Kutseid aitasid edastada valla- ja linnavalitsuse inimesed, aitäh neile selle eest! Kokku kutsusime 24 inimest, aga viimasel hetkel on muutuseid. Kes jäi haigeks, kellel muud mured. Muretsemise keskel aga helistab Aime Güsson Peipsimaa Külastuskeskusest ja ütleb, et nad kutsuvad meid Kolkja vanausuliste muuseumisse. Väga tore kingitus! Perega ühine väljasõit, Peipsi järve maagia uurimine, lossis lõunatamine, pitsattrüki töötoad ja muuseumid – selline päev annab alanud aastale kindlasti hea suuna kätte.

Laupäev, 4.jaanuar
Kell 10 sõidame bussiga Mustveest Tiheda küla suunas. Alustame päeva näituselt Peipsi järve elu tuba. Kuna on nii eesti- kui venekeelseid peresid, siis on meie päev kahes keeles. Kuidas see meil täpselt välja hakkab nägema, saame kohe teada. Näitusel on meid kõiki kokku 25 inimest, noorim on kahene, vanima osaleja vanus las jääb saladuseks, aga olgu öeldud, et tegemist oli vanaemaga. Osalejate seas ongi nii emasid, vanaemasid, lapsi ja ka üks isa.
Tunni möödudes on Peipsi Koostöö Keskuse liige Katrin Saart rääkinud osalejatele Peipsi järvest, järve maketilt on otsitud, kus asub järve sügavaim koht, kust Peipsi oma vee saab ja palju muud. Ja meie vabatahtlik Diana Jerjomenko on selle kõik kiiresti vene keeles üle korranud. Nüüd saavad kõik omal käel näitust uurida – vaadata, kui kiiresti nad oskavad kokku panna Peipsi puslet, uurida, mis on kala sees ja miks kalad sobivad just vette elama jpm. Kes tahab, vaatab lühiversiooni filmist „Aasta Peipsimaal“.

Natuke enne kella 12 jõuame Kallastele. Tee peale jäi rannamõisa ehk tuhandeaastane tamm. Tegelikult on sellest kunagisest võimsast, ligi 10-m ümbermõõduga tammest tänaseks säilinud vaid üks haru. Tamme kohta on teada palju erinevaid legende ja lugusid, paar lühilugu jõuame ka ära rääkida. Selgeks saab see, et tegelikult on tamm umbes 400 aastane. Kallastel suundume aga randa. Vaatame uhket punast liivakivi, räägime, kes uuristas käigud kaldajärsakutesse. Pesaurgude omanikke ehk kaldapääsukesi mõistetavalt me ei kohta. Võib öelda, et ilmataat on meid hoidnud, lubatud lörtsi ei ole, tuul on siiski vali. Kallaste rannas on märke talvest -  veepiiril olevad väikesed jää- ja lumekuhjad on ootamatult suured.

Kell üks algab Alatskivi lossi külastus. Lossi perenaine Külli Must teeb meile lahkelt ekskursiooni, rääkides lossist ja selle elanikest korda mööda nii eesti kui vene keeles. Tundub, et poisid töötavad läbi kogu muuseumis pakutava Tubina heliloomingu, kiiremad jõuavad lossi keldris pähe proovida mõisarahva kübaraid. Oleme päeval söönud nii piparkooke kui komme, kuid aeg on sealmaal, et tahaks korralikku lõunasööki. Ja seda pakub meile Lossirestoran. Ja kuna küll-küllale liiga ei tee, siis pole päev veel läbi, vaid suundume edasi Kolkjale, Peipsimaa Külastuskeskusesse. Nooremad lähevad kohe pitsattrüki ja metallnikerduste töötubadesse, täiskasvanud ja mõned muuseumihuvilised lapsed tulevad Kolkja vanausuliste muuseumisse. Muuseumi perenaine Anna Portnova räägib vanausuliste elu-olust kaasakiskuvalt nagu alati. Kui Peipsimaa Külastuskeskusse tagasi jõuame, ootavad seal ees mitmed ilusad värskelt trükitud kotid ja metallnikerdused. Kell on neli läbi ja päev on olnud parasjagu pikk, nii et on õige aeg hakata koju sättima. Hakkab sadama lörtsi. Päeva lõpuks on väsimus peal, aga tunne on väga hea. Mitu korda küsiti, et kas veel sellist päeva tehakse. Järjelikult läks päev korda. Aga vastuseks andsin, et ehk tõesti!

Pühapäev, 5. jaanuar
Helistan ühele päeval osalenud pereemale, et veel tagasisidet küsida. Ta oli päeval koos kolme pojaga. Mis kõige rohkem meeldis? Igal oma arvamus ja nii kuulengi pea kõiki päeva jooksul külastatud kohti Alatskivi lossist Kallaste liivakivipaljandini. Aitäh lahketele annetajatele, päeva vabatahtlikele Katrinile ja Dianale, meid vastu võtnud inimestele Peipsimaa Külastuskeskusest, Kolkja Vanausuliste muuseumist ning Alatskivi lossist ja restoranist! Mu pühapäev on igas mõttes päikseline.