Avalikud hüved ja sotsiaalhoolekanne

Heaolu on võimalik saavutada vajaduste rahuldamise ja / või tarbetute soovide kõrvalejätmise kaudu. Maslow vajaduste hierarhia kohaselt põhineb inimese heaolu esmalt tema füsioloogiliste (toit, vesi, õhk, uni jne) ja turvalisusvajaduste (füüsiline ja rahaline ohutus, töökindlus, tervis) rahuldamisel. Neid kahte vajaduste gruppi nimetatakse põhivajadusteks. Kui põhivajadused on rahuldatud, püüab inimene realiseerida oma sotsiaalseid vajadusi - me kõik otsime sotsiaalseid sidemeid sõprade ja perega ning soovime, et teised meid austaksid; püüame suurendada oma enesehinnangut ja enesekindlust; püüdleme eneseteostuse poole.

Ekslikult arvatakse, et vajadused ja soovid on sünonüümid ning neid kasutatakse alternatiivsete mõistetena. Tegelikult viitavad vajadused millelegi, mida on vaja ellujäämiseks, kuid soovid asjadele ja nähtustele, mida inimesed elus tahavad. Inimese ellujäämine ei ole ohus, kui ta ei suuda oma soove täita, eriti arvestades, et soove on lõputult, sest me pole kunagi täielikult rahul.

Enamik hüvesid, mille tarbimise peale inimesed tavaliselt mõtlevad, on erahüved (välistatavus, konkurentsus). Selleks võivad olla kaubad nagu näiteks mobiiltelefonid, rõivad, autod, toit, või teenused näiteks juuksuri- ja iluteenused. Erahüvede jaotamine toimub turul, pakkumise ja nõudluse tulemusel.

Klubihüved (välistavus, mittekonkurentsus) on näiteks WiFi, internet, satelliittelevisioon, erapargid, erateed.

Ühishüve (mittevälistatavus, konkurentsus) on näiteks looduslik kalapüük. Kui üks inimene püüab järvest kala, siis on võimatu takistada teisi samal kohal kalastamast, samal ajal, mida rohkem üks inimene püüab, seda väiksem on teiste võimalust kala saada.

Avalik hüve (mittekonkurentsus, mittevälistatavus) on näiteks riigikaitse – sõjaliste rünnakute ajal ei ole võimalik kaitsta ainult neid inimesi, kes on riigikaitse eest maksnud ja ühe kaitstava isiku lisandumine ei muuda kaitset teiste jaoks nõrgemaks.

Avalikud ja ühishüved on turutõrge. See tähendab, et turg ei saa nende hüvede jaotamisega hakkama ning vaja on riigi sekkumist. See, kuidas valitsused korraldavad avalike ja ühishüvede pakkumist, sõltub valitsuse poliitilisest lähenemisest sotsiaalhoolekandele.

Sotsiaalhoolekanne on teatud tüüpi valitsuse toetus, mille eesmärk on tagada ühiskonna liikmete põhivajaduste rahuldamine avalike ja ühishüvede osas. Sageli kasutatakse seda mõistet sotsiaalkindlustuse sünonüümina, kuid tegelikult hõlmab sotsiaalkindlustus valitsuse toetussüsteemi ainult haiguste, tööõnnetuste, töövõimetuse ja töötuse korral. Sotsiaalhoolekandega seotud vahendid võivad olla nii toetused kui ka teenused. Riiki, mis vastutab sotsiaalhoolekande eest, nimetatakse heaoluriigiks.

Liberaalne süsteemi eesmärk on luua olukord, kus kõik, kes suudavad olla ettevõtjad või teha palgatöö, seda ka teeksid ning garanteeriksid oma heaolu ise. Sotsiaaltoetused küll eksisteerivad, kuid katavad enamasti ainult madala sissetulekuga töölisklassi vajadusi. Liberaalses heaoluriigis on nii vaesus kui ka sotsiaalne kihistumine suured.

Sotsiaaldemokraatlik süsteem on oma eesmärgi poolest võrdsustav ja oma poliitilises stiilis silmatorkavalt universaalne. Seda süsteemi iseloomustavad suured sotsiaalkulutused, töötasupõhised hüvitised, sotsiaalsete õiguste dekommodifitseerimine ja sotsiaalne kihistumine. Laste, eakate ja abitute eest hoolitsemisel osaleb ka riik. Samas, kõrgetel sotsiaaltoetustel võivad olla negatiivsed tagajärjed, näiteks tahtlik soov olla töötu ja saada hüvitisi. Üldiselt tekitab niisugune süsteem kodanikes solidaarsuse riigi suhtes. Kuna kõik sõltuvad riigist, siis tunnevad nad ka kohustust maksta süsteemi ülalpidamiseks makse.

Konservatiivses süsteemis on turg kui potentsiaalne heaolu tagaja marginaliseeritud ja sotsiaalsete õiguste tagamine ei ole heaolu saavutamiseks alternatiiv. Kuna domineerib staatuse erinevuste säilitamine ning õigused on seotud klassi ja staatusega, siis riigi ümberjagav mõju ei ole märkimisväärne. Süsteemi mõjutab enamasti kirik, mis on pühendunud traditsiooniliste pereväärtuste hoidmisele. Nii ongi selles süsteemis peamine hoolekandeteenuse pakkuja perekond. Riigi sekkumine seisneb eelkõige rahaliste toetuste jagamisele perekondadele, kes peavad tagama hoolekandeteenuste toimimise. Sotsiaalkindlustus välistab töötud naised, kuid emadele on peretoetused. Lasteaiad ja muud hooldusteenuseid pakkuvad asutused on enamasti vähe arendatud. Erakindlustushüvitiste roll on vaid marginaalne.

Avalike ja ühishüvede nõudlusest väiksema tootmise põhjuseks on asjaolu, et nende tarbimisega kaasneb niinimetatud tasuta-sõitjate probleem. Tasuta-sõitjate probleem on turutõrge, mis tekib siis, kui kaubast või teenusest kasu saavad inimesed ei maksa nende tarbimise eest üldse või maksavad liiga vähe. Mittemaksjate juurdepääsu nende hüvede kasutamisele on aga võimatu välistada. Sellest tulenevalt on avalikud ja ühishüved alatoodetud, üle kasutatud ja / või alahinnatud.

Kui veel ühe kliendi teenindamise piirmaksumus on sisuliselt null, siis on sotsiaalselt optimaalne pakkuda hüve nullhinnaga. Seetõttu ei ole avalike ja ühishüvede tootmine ärimudel ja eraturgudel puudub stiimul nende pakkumiseks

Majandusteadlased pakuvad tasuta-sõitjate ja väliskulu probleemi lahendamiseks kahte võimalust:

·       Uusklassikalise lähenemise kohaselt tuleks avalikud ja ühishüved muuta erahüvedeks.

·       Keynes’i lähenemise kohaselt peaks valitsus korraldama avalike ja ühishüvede jaotamist ise, kasutades erinevaid "juhtimis- ja kontrollimeetmeid".

Otsus, kuidas valitsus peaks sekkuma avalike ja ühishüvede pakkumisse, peaks põhinema analüüsil, mis selgitab, kas nende hüvede tarbimisest saadav kasu kaalub üles ühiskonna maksustamise kulud. Samas, mitte alati ei viida läbi niisugust analüüsi, vaid küsimus lahendatakse poliitilise otsustuse korras.

Kuigi avalikel ja ühishüvedel puudub turu mõistes pakkumine on ühiskonnas nende hüvede järele nõudlus. See tähendab, et ühiskond väärtustab neid hüvesid. Mida suurem on nõudlus, seda suurem on surve nende hüvede tarbimisele, mis kokkuvõttes põhjustab avalike ja ühishüvede ületarbimise, mida G. Hadin (1968) selgitatakse kui „ühishüve tragöödiat“. See on majanduslik probleem, kus igal inimesel on stiimul ressurssi tarbida teiste inimeste arvelt. Selle tulemuseks on ressursi ületarbimine, alainvesteerimine ja lõplik ammendumine.

Sisemajanduse koguprodukt (SKP) nimetatakse ühes riigis aasta jooksul toodetud majanduskaupade ja -teenuste (edaspidi ka majandushüved) hindade summat. Majandushüved on niisugused kaubad ja teenused, millel on ühiskonna jaoks kasulikkus, nad on teatud määral defitsiitsed, mis muudab nad turul kaubeldavaks. Majandushüved on näiteks leib, auto, maja, arvuti, kütus, aga ka erinevad teenused nagu näiteks juukselõikus, kosmeetikuteenused jne. Riigi elanike jaoks tähendab SKP kasv inimeste paranevat juurdepääsu majanduskaupadele ja –teenustele ning võimalust oma elujärge parandada. Vaatamata laiale kasutusele ei ole SKP hea indikaator heaolu mõõtmiseks.