GreenMind projekti veebiviktoriin - Peipsi randade elurikkus

 

Peipsis on ühtekokku 27 saart. Lisaks neile leidub veel pisikesi saarekesi jõgede suudmeis: Velikaja deltas on seesuguseid umbes neljakümmend.

Peipsi järve suurim saar on Kolpino (11 km²). Esikolmikusse kuuluvad veel Piirissaar ja kõrgete kallastega Kamenka.

Järve valgla on piirkond, millelt järv saab oma vee. Peipsi valgla ulatub nelja riigi territooriumile: Venemaale (58%), Eestisse (34%), Lätisse (7%) ja killuke sellest jääb Valgevene põhjanurka.

Peipsi valglal elab üle miljoni inimese, kelle tegevus mõjutab suuremal või vähemal määral järve seisundit. Inimtegevusest pärinev reostus jõuab järve peamiselt ojade ja jõgede kaudu.

Peipsi järve mõjutab kõige suuremal määral põldudelt pärinev hajureostus, eelkõige lämmastik.

Suured linnad, Velikaja jõe ääres paiknev 200 tuhande elanikuga Pihkva ja Emajõe kallastel asuv 100 tuhande elanikuga Tartu on kõige olulisemad punktreostusallikad. Mõlemast lähtuvat reostust on aidanud kahandada tõhusad puhastusseadmed.

Ainsana voolab Peipsist välja Narva jõgi, mis viib Soome lahte igal aastal 12 km² vett ehk umbes poole järve veemahust.

Peipsisse suubub üle 30 jõe ja rohkem kui 200 oja või kraavi. Järve seisundit mõjutavad oluliselt kaks suuremat jõge: Velikaja ja Suur Emajõgi. Peipsi järv kogub oma vee ulatuslikult, enam kui 47 800 ruutkilomeetri suuruselt alalt. Valglal on kaks suurt linna: Pihkva (umbes 200 000 elanikku) ja Tartu (umbes 100 000 elanikku).

Kesksuvel avab Peipsi järve madalas kaldavees ja järvelammil oma kaunid õisikud luigelill. Selle põneva taime lähisugulased elavad troopikas, meie mail on ta oma sugukonna ainus esindaja.

Siberis kutsutakse luigelille jakuudi leivaks. Lille tärkliserikastest juurikatest saab jahu, mis sobib nii leiva tegemiseks kui ka kohvijoogi valmistamiseks. Luigelillejahu pikema-ajalist toiduks tarvitamist ei peeta siiski tervislikuks, nii et igati mõistlik on need luikheledad õisikud veepiiri kaunistama jätta.

Seal, kus kõlab rästas-roolindude vali ragisev laul, laiuvad veekogude kõige ulatuslikumad ja kõrgemad roostikud. Lämmijärv ja Pihkva järv sobivad rästas-roolindudele ideaalselt. Tükati leidub neile sobilikke elualasid ka Peipsi põhjapoolsetel randadel.

19. sajandi alguses Peipsi rannarahvad rästas-roolindu veel ei tundnud: see linnuliik on tulnud siia hiljem lõunapoolsetelt aladelt. Rästas-roolinnu levila laienemist on soosinud järvevee rikastumine toitainetega ehk eutrofeerumine, mis on omakorda soosinud roostike laienemist.

Kaldapääsukeste looduslikuks elupaigaks sobivad järsud liivakivipaljandid jõgede ja järvede ääres. Seepärast pole mingi ime, et kaunis Kallaste pank on kaldapääsukeste meelisala, kus parimatel aegadel on pesitsenud isegi kuni 2000 pääsupaari.

Kaldapääsukesed uuristavad liivakivisse umbes meetri pikkusi käike, mis suunduvad veidi ülespoole: nii ei uputa vihmavesi uru sügavuses paiknevat pesakoobast.

Arktilises tundras pesitsevatele väikeluikedele on Peipsi järv ülioluline peatusala sügisrändel: seda haruldast linnuliiki on loendatud Peipsil peatumas kuni 5000 isendit. Pärast rändepeatust liigutakse siit edasi Lääne-Euroopas asuvatele talvitusaladele.

Väikeluiged otsivad toitu enamasti rannajoone lähedastel penikeelemadalikel Lohusuust Piirissaareni ja Gdovist kuni Samolvani. Sageli seltsivad nad laulu- ja kühmnokk-luikedega.

Kolmnurkse kojaga rändkarbid on Peipsi kõige tavalisemad põhjaloomad: nende biomass on siin paarkümmend korda suurem kui ülejäänud umbes viiesajal järve põhja asustaval liigil kokku. Just rändkarbi rohkuse tõttu näeme lindude rände ajal järvel peatumas suuri sukelpartide kogumeid. Lausa hiigelkogumeid moodustavad vahel merivardid (fotol) ja tuttvardid.

Rändkarp on Peipsis võõrliik. Tõenäoselt on ta siia jõudnud paatide külge kinnitununa Kaspia ja Mustamere piirkonnast, mööda Velikaja jõge. Suure arvukuse tõttu on rändkarp oluline järvevee puhastaja.

Mudakonn on öise eluviisiga. Päeva veedab ta maa sisse kaevunult. Veekogudega on mudakonnad seotud vaid kudemise ajal, kusjuures nende tasast häälitsemist pole kuigi kaugele kuulda.

Mudakonnale sobivad elupaigaks mahepõllunduse piirkonnad. Ta on kaevuja: kobestatud peenramulda kaob konn paari-kolme minutiga. Kaevamiseks kasutab ta tagajalgu, liikudes pinnasesse püstloodis, tagaots ees.

Lämmijärve ümbruse soostikud on meri- ja kalakotkastele unelmate maad! Kalarikka järve naabruses leidub vanade puudega soosaari, kuhu ehitada pesa. Lämmijärvest läänekaarde jääb Emajõe Suursoo ja idakaarde Remdovski kaitseala soostikud. Piiriülesel loodusalal pesitseb ühtekokku umbes 140 kotkapaari, neist 2/3 Venemaa poolel ja 1/3 Eestis.

Kotkaste kaitsele on oluliselt kaasa aidanud eesti ja vene kotkameeste koostöö. Tänu ühisele tegutsemisele on õnnestunud seisata metsaraie kotkapesade ümbruses Remdovski kaitsealal.
 
Pliimürgitus on merikotkaste üks peamisi hukkumise põhjuseid. Merikotka organismi satub plii veelindude ja ulukite jahil kasutatavast laskemoonast (kotkas sööb meelsasti jahijääke). 

Pilliroog on Peipsi kõige tavalisem taimeliik. Tema levikut on soosinud järve rikastumine toitainetega ehk eutrofeerumine. 1970. aastatel laienesid roostikud oluliselt, levides ka järve põhjaossa.

Pilliroog on meie looduslikest rohttaimedest kõige jõulisema kasvuga, sirgudes parimatel kasvukohtadel ligi nelja meetri kõrguseks. Peipsi ühed võimsamad roostikud asuvad Varnjas, kus nende aastane produktsioon küünib ligi 50 tonnini hektarilt. Suured roostikud, mis on tekkinud inimtegevusest lähtuva toidukülluse toel, aitavad ühtlasi järve puhastada: rookõdul toimetavad mikroorganismid läkitavad osa lämmastikust gaasilisel kujul õhku tagasi.

Kalad surevad massiliselt juhul kui kuumad ja tuulevaiksed ilmad vallandavad sinikute ehk sinivetikate vohamise. Siis tekib järves päevane hapniku üleküllasus ja öine hapnikuvaegus. Hapniku üleküllasus loob tingimused kaladele mürgise ammoniaagi tekkeks. Hapnikuvaeguses võivad kalad lämbuda. Mõlemad on seotud surnud vetikamassi lagunemisega. Vetikate vohamist toetab toiduküllus, mida on suurendanud jõgede ja ojade kaudu järve jõudev reostus.

Kalade massilise hukkumise juhtudel on viimasel ajal kannatanud kõige enam kiisk (fotol). Varasematel aastatel on suur suremus tabanud ka peipsi tinti.

Tänapäeval on koha Peipsis kõige olulisem töönduslik kala. Ta kuulub koos peipsi tindi, haugi, särje, latika, ahvena ja kiisaga Peipsi kõige suurema arvukusega kalade hulka.

Koha suudab saaki tabada ka rohketoitelises kehva nähtavusega vees. Röövkalana jahib ta siinmail peamiselt tinti, kiiska, ahvenat ja särge.

Peipsi on suurim piiriülene järv Euroopas, millest 44% kuulub Eestile ja 56% Venemaale. Peipsi koosneb kolmest osas: Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvest.

Euroopa suurimad järved asuvad Läänemere ümbruses. Järjestus alates suurimast: Laadoga, Äänisjärv, Vänern, (Saimaa), Peipsi.

Selle üle, kas Saimaa on hiiglaslik järv või väiksematest järvedest koosnev järvistu, vaieldakse siiamaani. Ühesugune veetase Saimaa osajärvedes annab siiski võimaluse pidada neid osajärvi üheks suureks järveks.

Looduslike rekordjärvedega on pindala poolest võrreldavad veel Volga jõel asuvad Kuibõševi ja Rõbinski veehoidla.

Särg on meie kõige taimtoidulisem kalaliik, kes sööb mändvetikate ja vesikatkude võrseid ja taimset kõdu. Särge on teistest kaladest lihtne eristada silma oranzi või punase vikerkesta järgi. Keha on külgedelt lamenenud ja kaetud suurte korrapärastes ridades asetsevate soomustega. Värvuselt on ta sinakas- või rohekasmust, küljed ja kõht on hõbevalged. Särg on laialt levinud peaaegu kõigis Eesti järvedes. Ta elutseb järve kaldaäärsetes, mudastes ja rikka taimestikuga osades.

Särg ja ahven on kõige arvukamad kalaliigid Peipsi järve kaldavööndis. Neile järgnevad kiisk, viidikas, säinas ja latikas.

Need kalad on toiduks paljudele lindudele: kajakatele, tiirudele, viirestele ja püttidele. Fotol näeme jõgitiiru nokas särge.

Mink ehk ameerika naarits on Euraasias võõrliik. Eesti mingiasurkond pärineb Lääne-Eesti karusloomakasvandustest. Venemaale on minki sisse toodud ka jahiloomana.

Mink asustab rikkaliku kaldataimestikuga mageveekogusid. Peipsi vesikonda ilmusid esimesed mingid 1980. aastate alguses ning viie aastaga hõivati kõik vähegi sobilikud elupaigad. Mingi jõudmine Peipsi äärde põhjustas siin teise ameerika päritolu võõrliigi – ondatra – arvukuse järsu languse.

Ondatra ehk piisamrott ehk biisamrott (Ondatra zibethicus) on poolvee-eluviisiga näriline hamsterlaste sugukonnast.

Põhja-Ameerikast pärit ondatra asustati Euroopasse jahiulukina, kelle karusnahk ja liha olid omal ajal kõrges hinnas. Eestisse toodi ta 1947. aastal Venemaalt. Laadoga järvest püütud loomad lasti vabadusse Vooremaal ja juba kümne aasta möödudes oli ondatra Peipsi rannikualadel tavaline loom.

Ondatra arvukus langes järsult 1980. aastatel seoses teise Põhja-Ameerika liigi – mingi – jõudmisega tema asustusalale. Joonis näitab ondatra arvukuse muutust Värska lahel aastatel 1950 kuni 2000. Viimasel ajal võib seda närilist Peipsi randadel taas kohata.

Tuttpütid ehitavad veele ujuvpesa, mille ankurdavad rannataimestiku külge. Sel põhjusel märkame neid tegutsemas roostike, kaislastike ja osjastike lähikonnas.

Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanalinnud. Pisikesed triibulise sulestikuga pütitibud armastavad sõita oma vanemate kukil, sättides end mõnusasti tiibade vahele. Nad võivad seljas püsida isegi vanalinnu sukeldumise ajal.

Pilliroog ja kaelus-penikeel on Peipsi järve kõige tavalisemad taimed. Aga penikeelt teatakse vähem, sest ta kasvab vee all.

Järve eluvõrgustikus täidavad penikeeled olulist rolli: nad on toiduks putukatele, lepiskaladele ning küünitades toitu nokkivatele partidele, hanedele ja luikedele. Penikeele-heinamaadel saavad sügiseti Peipsil söönuks umbes 50 tuhat peatuvat ujuparti, hane ja luike, kelle hulgas on omakorda kuni 5000 erilist kaitset vajavat väikeluike.

Pisikestel luukaritsatel on pikkust harva üle 6 sentimeetri ja nad kaaluvad vaid kuni 3 grammi. Peale röövkalade jahivad madalas vees tegutsevaid luukaritsaid meeleldi linnud, nt rändepeatusel heletildrid (vt fotot).

Pisike luukarits üllatab mõnikord oma mitmekesiste elupaikadega: teda on leitud isegi puurkaevust. 

Surusääsklased on Peipsi järve põhjaloomastiku liigirikkaim, levinuim ja biomassi poolest kaalukaim rühm. Suurem jagu nende elust möödub vastsena ja nukuna veekogu põhjas. Nad on oluline toit kaladele.

Veest väljunud suruääse valmikud elavad mõnest tunnist mõne päevani. Nad ei toitu üldse. Lühikese maismaaelu jooksul jõuavad sääse-isandad käia pulmalennul ja paarituda ning sääse-emandad muneda. Surusääskede parved võivad olla hiigelsuured, kusjuures parvlemisega kaasneb kõrgetooniline sumin.

Erakordselt kõrgeid jäämägesid on Peipsi ääres nähtud mõnel korral sajandis. Näiteks aastal 1941 olevat olnud võimalik jäämäelt otse Nina tuletorni (kõrgus 11m) katusele astuda. Ka 2002. aastal võis näha Ninaküla ümbruses maja kõrguseid rüsijääkuhjasid.

Veidi väiksemaid rüsijäähunnikuid tekib Peipsi randadel sageli. Fotol kujutatud umbes 8 meetri kõrgune jääkuhi on üles võetud 1999. aastal.

Rüsijää on Peipsi rannamaastike kujundaja.

Peipsi vee läipaistvus kõigub jäävabal perioodil 0,6 meetrist 2,6 meetrini. Kõige hägusem on vesi Pihkva järves ja kõige läbipaistvam Peipsi põhjapoolses osas – Suurjärves.

Vee läbipaistvust vähendab oluliselt taimse hõljumi vohamine. Ent seda võib vähendada ka vee rohke humiinainete sisaldus. Viimast võib täheldada soodest vett toovate jõgede suudmes (fotol on Rannapungerja jõe suue).

Eestis kasvab halapaju kõrgete hõredate põõsastena Peipsi liivadel ja Lõuna-Eesti jõgede ääres (Koiva ja Piusa jõgi).    

Halapaju on mullastiku suhtes erakordselt vähenõudlik. Kasvades meelsasti järvede ja jõgede liivastel kallastel, aitab ta neis paigus kinnistada liivaluiteid: halapaju külgjuured ulatuvad kuni 20 meetri kaugusele!

See pajuliik on meie puude ja põõsaste seas üks varasemaid õitsejaid, pakkudes silmarõõmu, õietolmu ja nektarit juba varakevadel. Oma kaunite urbade ja õrnade nõtkete okste tõttu on ta ühtlasi hinnatud aiataim.

Halapalju lehtedest valmistatakse salitsiini sisaldusega teed või vesitõmmist, mida kasutatakse palavikuvastase ainena.  

Taime koorest valmistatakse ürditeed, millel on soodne toime seedimisele. Tee taastab isu ja omab kõhulahtisuse vastaset efekti.

Lauk ehk rahvapärase nimetusega ka rookana, järvekana, vesikana, on taimestikurikka kaldavööndi asukas. Neile sobilikke elupaiku on külluses Lämmijärvel ja Pihkva järvel.

Esmapilgul võivad laugud meenutada parte, aga süstemaatiliselt kuuluvad nad kureliste sekka. Laukudel puuduvad partidele iseloomulikud ujulestad, ent neil on igal varbal omaette hõlmiklestad, mis aitavad nii ujuda, sukelduda kui ka joosta: tiibadega aidates suudavad laugud joosta isegi mööda veepinda!

Peipsi suvised veeõitsengud ja nendega seotud kalade hukkumine tuleneb eelkõige rohkest fosforist järvevees. Samas oleks mõistlik kaitsta ülepüügi eest suuri röövkalu, kes toitumisahelate kaudu piiravad taimse hõljumi vohamist.

Varem probleemiks olnud lämmastiku liikumist järvevette on õnnestunud keskkonnakaitse võtetega vähendada, kusjuures erinevalt fosforist vabaneb lämmastik tänu mikroorganismide elutegevusele ka gaasilisel kujul.

Järve kindlustuspoliisina võiks hoida selle elurikkust, sest elurikas ökosüsteem on püsivam.