Viktoriin tolmendajatest

Enamik taimi vajab paljunemiseks välist abi, nagu loomad, tuul või vesi, sest vaid vähesed on isetolmlejad.(1)

Tolmeldajad on loomad, kes aitavad taimede viljastumisele kaasa, kandes õietolmu isas- ja emasõite vahel. Euroopas on peamised tolmeldajad putukad, nagu mesilased, kimalased, herilased, liblikad, mardikad ja erinevad kärbsed. (2)

Tolmeldajatena tegutsevad lisaks putukatele ka nahkhiired, linnud, sisalikud ja isegi imetajad nagu ahvid, närilised ja oravad. Mesilaste arvu vähenemine on toonud kaasa olukorra, kus näiteks Hiinas tolmeldatakse mõningaid taimi, nagu orhideesid, juba käsitsi. (1)

Allikad:

1. https://op.europa.eu/webpub/eca/special-reports/pollinators-15-2020/et/#chapter1

2. https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20191129STO67758/mis-on-mesilaste-ja-teiste-tolmeldajate-kadumise-pohjused-infograafika#kes-on-tolmeldajad-5

Kimalased on karvased, värvilised putukad sugukonnast mesilaslased, keda leidub erinevates elupaikades – metsades, niitudel, aedades ja ka linnas. Neid tuntakse rahvasuus ka maamesilaste, metsmesilaste või kumalastena. Kimalased jagunevad kahte rühma: päriskimalased ja nende pesaparasiidid ehk kägukimalased. Maailmas tuntakse vähemalt 265 kimalaseliiki, neist Euroopas vähemalt 66 ja Eestis vähemalt 28 liiki, kellest 20 on päriskimalased ning 8 kägukimalased. Enamik päriskimalasi kuulub Eestis III looduskaitsekategooriasse.

Sarnaselt meemesilaste ja herilastega, on ka kimalased varustatud astlaga (ainult emasloomad ja töölised, isakimalased on ohutud), millega nad ohu korral end kaitsevad, kuid erinevalt meemesilastest ei sure nad pärast nõelamist.

Kimalaste elutsükkel kestab ühe aasta. Suve lõpus hukkuvad kõik töölised, isased ja vanad emased, ellu jäävad vaid noored paaritunud emasloomad, kes talvituvad, et kevadel uue pesaga alustada. Talvitumiseks valitakse varjatud ja niisked kohad nagu mullapraod, kõdupuit või vanad urud. Talvitumine algab suve lõpus ja kevadel tulevad emasloomad välja, toituvad ning asuvad pesa otsima – selleks sobivad näiteks hiireurud, vanad kännud, rohumättad või pesakastid. Pesa rajatakse sageli lõunapoolsetesse, tuulevarjulistesse kohtadesse ja maskeeritakse ümbritseva keskkonna järgi.

Kui pesa on valmis, muneb emakimalane sinna esimesed munad. Esialgu hoolitseb ta üksi järglaste eest, aga hiljem võtavad selle rolli üle töölised, kes samuti on emased, kuid väiksemad. Nad hooldavad pesa, koguvad toitu ja valvavad. Isased kimalased ilmuvad alles kesksuvel ja nende ainus ülesanne on emaste viljastamine; nad ei ehita ega kogu toitu, vaid elavad lühikest aega.

Allikas: Eesti kimalsed, Maaelu Teadmuskeskus, 2023

Euroopas on iga kümnes mesilase või liblika liik väljasuremisohus.

Tolmeldajate, nagu mesilaste ja teiste putukate, kadumine on tõsine probleem, kuna nad on hädavajalikud ökosüsteemi ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Nende kadumine võib viia taimeliikide ning neid sõltuvate organismide vähenemiseni või kadumiseni ning ohustada ka toiduohutust ja põllumajandustoodangut.

Selle probleemi lahendamiseks algatas Euroopa Komisjon 2018. aastal ELi tolmeldajate algatuse, mille eesmärk on uurida tolmeldajate kadumise põhjuseid ja nendega võidelda. 2021. aastal kutsus Euroopa Parlament üles selle algatuse uuendamisele, soovides muu hulgas paremat seiret, konkreetseid meetmeid ning selgeid eesmärke ja tulemuste hindamist. Samuti toetati ohtlike pestitsiidide kasutamise vähendamist poole võrra.

Allikas:

https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20191129STO67758/mis-on-mesilaste-ja-teiste-tolmeldajate-kadumise-pohjused-infograafika#kes-on-tolmeldajad-5

2019. aasta ülemaailmne putukate seire kinnitas samuti negatiivset trendi – üle 40% putukaliikidest on väljasuremisohus. Kõige enam on mõjutatud liblikad, öölased, mesilased ja mardikad.

Allikas: https://op.europa.eu/webpub/eca/special-reports/pollinators-15-2020/et/#chapter0

Praegu puudub teaduslikult täielik ülevaade tolmeldajate kadumise ulatusest, kuid olemasolevad andmed viitavad nende arvukuse märgatavale vähenemisele, mille peamiseks põhjuseks peetakse inimtegevust. Kõige paremini on uuritud mesilasi ja liblikaid – teadaolevalt on Euroopas iga kümnes liik neist väljasuremisohus. Ühtset selget põhjust kadumisele pole seni leitud.

Tolmeldajate arvukust mõjutavad mitmed samaaegselt toimivad tegurid. Nende hulka kuuluvad põllumajandusmaa kasutuse muutused ja linnastumine, mille tagajärjel hävivad või kahjustuvad looduslikud elupaigad. Intensiivne põllumajandus muudab maastiku ühetaoliseks ning vähendab toidu- ja pesitsemiskohtade mitmekesisust.

Pestitsiidid ja muud saasteained ohustavad tolmeldajaid otseselt, näiteks putuka- ja seenehävitusvahendite kaudu, ning kaudselt, mõjutades taimkatet. Selle tõttu on Euroopa Parlamendi üks eesmärke vähendada nende ainete kasutamist. Täiendavad ohutegurid on võõrliigid, nagu Aasia vapsik, ja erinevad haigused, mis eriti kahjustavad maamesilasi.

Samuti avaldavad tolmeldajatele negatiivset mõju kliimamuutused, sealhulgas temperatuuri tõus ja äärmuslikud ilmastikuolud.

Alliks:

https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20191129STO67758/mis-on-mesilaste-ja-teiste-tolmeldajate-kadumise-pohjused-infograafika#kes-on-tolmeldajad-5

Ligi 78% looduslikest õistaimedest ja 84% põllumajandussaadustest vajavad seemnete tootmiseks vähemalt osaliselt putukate tolmeldamist. Loomade, eriti putukate poolt sooritatud tolmeldamine parandab saagi kvaliteeti ning suurendab viljade, köögiviljade, pähklite ja seemnete mitmekesisust ja kogust.

Maailmas sõltub umbes 5–8% kogu põllukultuuride toodangust otseselt loomade tolmeldamisest.

Tolmeldajatest suuremal või keskmisel määral sõltuvad järgmised põllukultuurid:

• puuviljad: õunad, apelsinid, maasikad, aprikoosid, kirsid

• köögiviljad: oad, kurgid, kõrvitsad

• maitsetaimed: näiteks basiilik, tüümian ja kummel

• muud: tomatid, paprika ja tsitrusviljad

Need kultuurid on olulised nii toidulaual kui ka majanduses, mistõttu on tolmeldajate säilitamine otseselt seotud toidutootmise stabiilsuse ja kvaliteediga.

Allikas:

https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20191129STO67758/mis-on-mesilaste-ja-teiste-tolmeldajate-kadumise-pohjused-infograafika#kes-on-tolmeldajad-5

Tolmeldajatel on keskne roll nii looduse toimimises kui ka inimeste heaolus. Euroopa Liidu rahastatud uuringus on hinnatud, et putuktolmeldajate majanduslik panus põllumajandusse ulatub igal aastal umbes 15 miljardi euroni. Tolmeldajad aitavad suurendada saagi kogust ja kvaliteeti ning tagavad toiduga varustatuse.

Allikas:

https://op.europa.eu/webpub/eca/special-reports/pollinators-15-2020/et/#chapter0

Bioloogiline mitmekesisus tähendab elu erinevust Maal kõikides selle vormides – see hõlmab liikide rohkust, nende geneetilist varieeruvust ning keerulisi seoseid liikide ja ökosüsteemide vahel.

ÜRO 2019. aasta raportis juhivad teadlased tähelepanu ohule, et hinnanguliselt üks miljon liiki võib olla väljasuremisohus, paljud neist juba järgmiste kümnendite jooksul. Mõned teadlased peavad praegust olukorda koguni Maa ajaloo kuuendaks massiliseks väljasuremislaineteks – varasemad sellised sündmused on hävitanud kuni 95% liikidest ning ökosüsteemide taastumine võtab miljoneid aastaid.

Euroopa Keskkonnaameti hinnangul on olukord murettekitav ka ELis: kahel kolmandikul kaitsealustest liikidest ja kolmel neljandikul hinnatud elupaikadest on halb või väga halb kaitsestaatus.

Allikas:

https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20200109STO69929/bioloogilise-mitmekesisuse-vahenemine-selle-ohtlikus-ja-pohjused

Intensiivne põllumajandus on kaasa toonud bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja mulla viljakuse languse. Lahenduseks pakutakse taastavat põllumajandust, mis keskendub lisaks saagikusele ka mulla tervisele, süsiniku sidumisele ja elurikkusele.

Tartu Ülikooli teaduri Krista Takkise sõnul on olulised mitmed keskkonnahoidlikud võtted:

– Segaviljelus ja vahekultuurid, mis katavad mullapinda ja takistavad erosiooni

– Külvikorra läbimõeldud valik ja kündmise vähendamine, et mullastruktuur säiliks

– Maastikuelementide (nt rohumaaribad) lisamine suurtele põldudele, et putukad jõuaksid liikuda

– Poollooduslike koosluste säilitamine, sh karjatamise hajutamine

Eestis on põllulindude arvukus viimase 40 aastaga vähenenud poole võrra, putukate hulk lausa 60–70%. Vähenenud elurikkus mõjutab ka ökosüsteemiteenuseid, nagu tolmeldamine ja kahjuritõrje. Samal ajal on põllud muutunud suuremaks ja ühetaolisemaks, kasutusel on rohkem masinaid, sünteetilisi väetisi ja pestitsiide, mille mõju elusorganismidele pole piisavalt uuritud.

Teadlased soovitavad, et vähemalt 20% põllumajandusmaastikust peaks moodustama looduslikud või poollooduslikud kooslused. Need toetavad looduse hüvesid ja aitavad saavutada stabiilsema saagikuse.

Elurikkus nii maa all kui ka peal on jätkusuutliku, kliimamuutustega kohaneva toidutootmise vundament.

Allikas

Vikerraadio “Ökoskoop”

https://vikerraadio.err.ee/1609178030/okoskoop-taastav-pollumajandus

Toidusüsteem – alates tootmisest kuni tarbimise ja jäätmeteni – avaldab märkimisväärset mõju keskkonnale, inimeste tervisele ja toiduohutusele. Sellele vastuseks tutvustas Euroopa Komisjon 20. mail 2020 „Talust taldrikule“ strateegiat, mille eesmärk on luua kestlik Euroopa toidusüsteem, mis tagab toidujulgeoleku ning kaitseb nii loodust kui ka inimesi.

ELi toidu jätkusuutlikuse strateegia eesmärk on kaitsta keskkonda ja tagada kõigile tervislik toit, kindlustades samal ajal põllumajandustootjate toimetuleku.

Strateegia põhieesmärgid aastaks 2030:

– Vähendada pestitsiidide kasutamist ja nendega seotud riske poole võrra

– Alandada väetiste kasutust vähemalt viiendiku võrra

– Kahandada antimikroobsete ainete müüki, mida kasutatakse kariloomade ja vesiviljeluses, 50%

– Suurendada mahepõllumajanduse osakaalu 25 protsendini kogu põllumajandusmaast

Strateegia järgi tuleb muuta viisi, kuidas me toitu toodame, ostame ja tarbime, et vähendada ökoloogilist jalajälge ja pidurdada kliimamuutust. Samal ajal toetab strateegia kõiki toiduahelas osalejaid, pakkudes õiglasemat sissetulekut ja uusi ärivõimalusi.

Allikas: https://www.europarl.europa.eu/topics/et/article/20200519STO79425/jatkusuutliku-toidussusteemi-loomine-eli-strateegia

Eestis elab püsivalt 285 liiki mesilasi, sealhulgas 28 liiki kimalasi (21 liiki päriskimalasi ja seitse liiki kägukimalasi) ning 256 liiki erakmesilasi, seejuures on soodne 44% mesilasliikide seisund (Eesti punane raamat, 2018). Looduskaitse all, kolmandas kaitsekategoorias, on Eestis 18 liiki päriskimalasi.

Allikas: https://loodusrikaseesti.ee/et/tolmeldajaid-toetava-tegevuskava-loomine

Nii meemesilased kui ka kimalased ei suuda lennata, kui nende lennulihased on liiga külmad. Ent erinevalt meemesilastest on kimalased võimelised lendama ka madalamatel temperatuuridel. Näiteks kevadel hakkavad emakimalased liikuma juba umbes +5 °C juures ning töökimalased alates +10 °C, samal ajal kui meemesilaste korjajad veel tarus püsivad ega lendu lähe.

Mis annab kimalastele selle eelise? Kimalased on kehalt suuremad kui meemesilased ja nende keha katab tihe karvastik, mis aitab säilitada soojust. Lisaks suudavad nad oma kehatemperatuuri tõsta rinnalihaste aktiivse liikumise kaudu – isegi ilma lendamata. Nii ei kao soojus kehast kiiresti ja kimalased suudavad end "soojaks töötada". Sel põhjusel peetakse neid mõnikord isegi osaliselt püsisoojasteks putukateks. Just see eripära võimaldab neil elutseda ka põhjapoolsetes piirkondades, kus meemesilased hakkama ei saa – näiteks Põhja-Jäämere ääres.

Kimalased alustavad nektarikogumist juba varahommikul, kui teised tolmeldajad on veel passiivsed, ja jätkavad hilise õhtuni. Kui päevane palavus liiga suureks läheb, tõmbuvad nad ajutiselt varju, et naasta tööle jahedamal pärastlõunal. Meemesilased eelistavad aga soojemaid olusid – neile sobib päikeseline keskpäev paremini kui jahe hommik, mil nad korjele ei kipu.

Allikas:

https://kodu-aed.ee/artikkel/kimalased-erilised

Oligolektilised erakmesilased on sellised liigid, kes on spetsialiseerunud toituma ja oma järglasi varustama ainult kindla taimesugukonna (näiteks liblikõielised või korvõielised) või taimeperekonna (näiteks pajud või kellukad) õietolmuga. Kuigi nektarit võivad nad koguda ka teistelt taimedelt, sõltub nende paljunemine just kitsastest taimeliikidest. Eestis on üle veerandi erakmesilastest oligolektilised, mistõttu seab nende piiratud toiduvalik nad suuremasse ohtu elupaikade kadumise korral.

Allikas:

https://haljastus.tallinn.ee/elurikka-haljastuse-kataloogist/

Tolmeldajad kaovad ja sellega koos toidujulgeolek

Üle maailma on märgata murettekitavat trendi: paljude tolmeldajate – nii liigirikkuse kui arvukuse – langust. See on eriti hästi dokumenteeritud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Mitmed mesilaseliigid, mis Eestis on veel üsna tavalised, on näiteks Suurbritanniast ja Hollandist juba täielikult kadunud. Samuti on neis riikides päeva- ja ööliblikate arvukus viimaste aastakümnete jooksul vähenenud vähemalt kolmandiku võrra. Kimalaste vähenemist täheldatakse ka Eestis.

Eesti Maaülikooli ja Põllumajandusuuringute Keskuse uuringud on näidanud, et Kesk-Eestis, kus põllumajandus on intensiivsem, leidub kimalasi poole vähem kui Lõuna-Eestis.

Et mesilased ja teised tolmeldajad saaksid Eestis edasi elada ja tööd teha, tuleb nende elupaiku sihipäraselt hoida. See tähendab mitmekesise maastiku säilitamist – näiteks poollooduslikud niidud, metsaservad ja mitmemeetrised põlluservad, kus niitmist tehakse harvem, on olulised putukate elukohad.

Tolmeldajate töö on meie toidulaual nähtamatu, kuid ülioluline. Tänu neile saame marju, pähkleid, seemneid, puuvilju ja isegi rapsi. Paljud imporditavad tooted – nagu arbuus, melon, kohv, kakao, avokaado, mandlid ja tsitrusviljad – sõltuvad samuti tolmeldajate olemasolust.

Kui tolmeldajate hulk väheneb, ei kao need toiduained kohe poodidest, kuid nende saadavus väheneb ja hinnad tõusevad oluliselt. Pikemas perspektiivis mõjutab see inimeste tervist, sest toidulaud muutub vitamiinivaeseks. Ainult riisist ja rukkileivast toituda ei saa.

Lisaks avalduks mõju ka majandusele: näiteks paljud töötajad kakaod ja kohvi kasvatavates piirkondades jääksid tööta.

Allikas:

https://rohe.geenius.ee/blogi/eesti-loodus/miks-kaovad-maailmast-mesilased-ja-teised-tolmeldajad/