Peipsi keskkonnaprobleemid

Peipsi-Pihkva järv on oma suuruse (3555 km²) kohta madal järv: tema keskmine sügavus on ainult 7,1 meetrit. Suurte ja madalate järvede ökoloogiline seisund ehk tervis oleneb väga palju keskkonnatingimustest. Järve tervist mõjutavad üheaegselt nii looduslikud kui inimtekkelised tegurid, seejuures on neil sageli raske vahet teha.

Peamine looduslik mõjutaja on muutlik veetase. See võib aasta jooksul tervelt 1,5 meetri jagu kõikuda. Järve elustikule kipub halvasti kipub mõjuma just väga madal veetase, kui on suurem tõenäosus vetikaõitsenguteks.

Suurim inimese tekitatud probleem on reostamine. Paljude aastate jooksul asumite heitveest ja põllumajandusest järve kantud fosfor ja lämmastik on talletunud põhjasetetesse. See on nagu sahver, mis  suurtaimi ja pisivetikaid ehk fütoplanktonit toiduga varustab, eriti soojadel suvekuudel, kui lainetus madalas vees setteid loksutama ulatub. Nii on vetikate toidulaud hästi kaetud vaatamata sellele, et tänu linnade puhastusseadmetele kannavad jõed järve varasemast palju vähem fosforit ja lämmastikku.

Sinivetikate vohamine ja sellest põhjustatud kalade hulgisuremine on kõige silmapaistvamad ja ühiskonda häirivamad järve halva seisundi tunnused. Sinivetikad on pea igas järves loomulik eluslooduse osa ja neid leidub seal alati. Jäävabal ajal on nad Peipsi järves enamasti valdav vetikarühm. Nad suudavad reguleerida oma ujuvust – liikuda veepinnale kui madalamal on vähe valgust ja laskuda põhja, et settepinnalt fosforit ammutada. Mitmed sinivetikaliigid suudavad võtta õhust lämmastikku kui seda vees napib ja see on nende eelis teiste vetikarühmade ees. Sinivetikaõitsengu tagajärjel väheneb vee läbipaistvus, tekib öine hapnikupuudus ja tõuseb vee aluselisus (pH üle 9). Sellistes tingimustes hakkab vetikamassi lagunemisel eralduv lämmastikühend ammoonium muutuma mürgiseks ammoniaagiks, põhjustades kalade hukkumist. Lisaks toodavad mõned sinivetikaliigid ise mürgiseid ühendeid ja ka sellepärast on nende vohamine järves ohtlik.

Vetikaõitsenguid saab ohjeldada ainult nende toidulaua kaudu. Järve praeguste fosforivarude juures sõltub veeõitsengute teke ja intensiivsus Peipsi-Pihkva järves ennekõike suvisest veetemperatuurist ja veetasemest. Mõlemad olenevad ilmastikust, mida me muuta ei saa. Prognooside järgi veetemperatuur tulevikus pigem tõuseb kui alaneb. Seega tuleb senisest veelgi rohkem piirata fosfori juurdevoolu järve, väga hoolega kontrollides viimasel ajal taas hoogustunud põllumajandusväetiste kasutamist ning parandades maapiirkondade heitveepuhastust.

Inimese põhjustatud ja lõppkokkuvõttes inimese vastu pöörduvaid probleeme on veelgi. Lisaks vetikaõitsengutele on taimtoitainete ülekülluse tagajärjeks laienev roostumine ja sellega kaasnev kalakoelmute mudastumine. Umbrohutõrjevahendeid ei tohiks järve lähiümbruses kasutada, sest järve jõudes on nad ohuks järve elustikule, sealhulgas kaladele ja lõpuks ka inimesele endale. Suureks keskkonnaprobleemiks on järve triivima jäänud kalapüünised, nn. kummitusvõrgud, mis tapavad kalu ja veelinde ning ohustavad veeliiklust. Prügistamine suurendab jõudsalt mikroplastide hulka vees – needki jõuavad toiduahela kaudu inimese organismi. Võõrliigid tõrjuvad välja kohalikke liike ja järve elustik vaesub.

Kokkuvõte valmis Eesti-Vene piiriülese koostöö programmi 2014-2020 projekti ER101 GreenMind rahalise abiga. Selle väljaande sisu eest vastutab ainult Peipsi Koostöö Keskus ning selles kajastatu ei peegelda mingil juhul Programmi, programmis osalevate riikide ega Euroopa Liidu seisukohti.