Siit lehelt leiad informatsiooni, töölehti ja õpetaja abimaterjale Peipsi järve elustiku, geograafia ja Peipsi järve vett iseloomustavate näitajate kohta. Leht on loodud 2021.aastal koostatud "Peipsi järve õpimapp" alusel.
Kogu õpimapi saad alla laadida siit ➡️PEIPSI JÄRVE ÕPIMAPP
| SISUKORD |
SISSEJUHATUS
Peipsi-Pihkva järv (edaspidi Peipsi järv) on looduslike järvede seas Euroopas suuruselt viies järv, olles Euroopa ja maailma suurim piirijärv. Looduslikult on järv Eesti ja Venemaa piiriks olnud vähemalt tuhat aastat enne nende riikide vormilist tekkimist. Peipsi kaldal on elatud juba keskmisel kiviajal ning järve on kasutatud viikingite ajast kauba- ja sõjateena.
Tegu on Eesti suurima järvega, olenemata sellest, et kogu järve akvatooriumist kuulub Eesti riigile vaid 44% ehk umbes 1570 km2. Järve akvatoorium ehk veeala kogupindala on 3555 km2. Peipsi järve keskmine sügavus on 7,1 m ja suurim sügavus 15,3 m (tabel 1), mis paikneb Lämmijärve kõige kitsamas kohas. Teaduslikult on Peipsi järve uuritud alates aastast 1851. Sellega tegi algust K. E. von Baer, kes oma uuringutest lähtuvalt soovitas Peipsi kalanduse kehva seisu tõttu kehtestada Vene valitsusel esimesed seaduslikud kalapüügipiirangud.
Hiljem on uuritud Peipsi järve hüdroloogiat seoses laevanduse ja energiatootmisega, kuid alati on olnud oluline ka kalanduse olukord. 1923. aastal, mil Peipsi järv oli saanud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa piiriveekoguks, loodi Eesti poolele Triikoja hüdrometeoroloogiajaam, mis töötab tänaseni.
MÕISTED
Akvatoorium – veeväli, püsivalt veega kaetud ala, ka selle kohal olev õhuruum (Ökoloogialeksikon).
Kaldajoone/rannajoone pikkus (L) – näitaja, mis iseloomustab lineaarselt järve ümbermõõtu konkreetse veetaseme juures ja annab hea ülevaate järve ja teda ümbritseva maismaa vahelise ökotoni ulatusest (Siseveekogud).
Ökoton – kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on sellepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (Ökoloogialeksikon).
Suurim pikkus (Lmax) – kahe teineteisest kõige kaugemal asetseva kaldajoonepunkti vahekaugus mõõdetuna mööda järve pinda (Siseveekogud).
Suurim laius (W või b) – suurim kaugus kallaste vahel mõõdetuna risti järve pikkust tähistava sirgega (Siseveekogud).
Keskmine laius – arvutuslik näitaja, pindala ja pikkuse suhe (Siseveekogud).
Suurim sügavus (Zmax) – veekogu suurima sügavusega punkt.
Keskmine sügavus (Zm) – mahu ja pindala suhe (V/A) (Siseveekogud).
Veemaht (V) – järvenõos olev veehulk. (Siseveekogud).
Järvenõgu – erineva kuju, suuruse või tekkeviisiga enam-vähem suletud süvend maapinnas, mis veega täidetuna moodustab järve (Limnoloogiasõnastik).
Hüdroloogia – teadus, mis uurib Maa hüdrosfääri, selles kulgevaid protsesse ning hüdrosfääri ja seda ümbritseva keskkonna vastastikust mõju (Limnoloogiasõnastik).
Hüdroloogia – teadus, mis uurib Maa hüdrosfääri, selles kulgevaid protsesse ning hüdrosfääri ja seda ümbritseva keskkonna vastastikust mõju (Limnoloogiasõnastik).